Lissaboni loomaaed asutati 1884. aastal, kuid oma praegusesse asukohta kolis 1905. aastal. Iseenesest oli kena loomaaed, kui võrrelda Tallinna omaga, siis väiksemal maa-alal, kuid loomade tingimused olid küllaltki sarnased - mõnel paremad, mõnel mitte nii head. Kuna praegu on siiski talvehooaeg, siis olid paljude loomade eluasemed renoveerimisel, nii et näiteks lõvi ma ei näinudki.
Loomaaiad mulle iseenesest meeldivad, sest omavad nad ju peale meelelahutusliku funktsiooni ka harivat ning ohustatud liikide edasikandmise kohustust. Siiski muutun mõnikord kurvaks, kui näen, kui väikesel maa-alal need loomad elama peavad. See ei meenuta mingilgi viisil nende loomulikku elukeskkonda. Ma muidugi naiivselt loodan, et minu piletist, mis maksis 17, 5 eurot (Tallinna loomaaia pilet on ligi 5 korda odavam) läheb üpriski arvestatv osa loomade elu- ja toidutingimuste parandamiseks).
Muidugi oli siin loomi, keda meie loomaaias ei ole nagu näiteks koaalad, kaelkirjakud, delfiinid, valged tiigrid... Tore oli elusuuruses kaelkirjakut näha - väga majesteetlik loom, peaks mainima.
Delfiine ei saanud ilma etendust külastamata näha, niisiis läksin ma ka. Olen taolisi delfiinide etendusi mitmeid kordi näinud - nii Leedus Klaipedas, Tenerifel, Tais, nii et suhtusin asja üpriski suure eelarvamusega, sest mulle üldjuhul selline tsirkus ei meeldi. Lõpuks olin siiski suhteliselt meeldivalt üllatunud, sest delfiinid ja nende treenerid tegid koos midagi kujundujumisesarnast, mis kusjuures nõudis treeneritelt väga head füüsilist vormi. Ei tehtud mingeid lihtlabaseid hoian-palli-nina-otsas- ja hüppan-veest-välja-trikke. Mis mind aga kogu asja juures häiris, olid väikesed portugali lapsed. Neid oli seal palju, lausa karjade kaupa, kui kooliekskursioonile tulnud klassi niimoodi nimetada võib. Ja nad olid äärmiselt lärmakad, trügisid ning tarbisid ohtrates kogustes rämpstoitu nagu pulgakommid, krõpsud, limonaad jne. Kuna jõudsin sinna delfiinide basseini juurde natuke liiga vara (muidugi olid need räuskavad lapsed seal juba kohal), siis otsisn omale koha ning jäin ootama. Muusika mängis - tulid mingisugused kohalikud poplood, mida ma ei teadnud. Äkki kuulen aga, kuidas lapsed juubeldama ning kätega vehkima hakkavad. Kaua mul olukorra üle juurelda ei tulnud, sest juba kõlab Justin Bieberi hele hääl: "Baby, baby, baby oh..." Ja lapsed on totaalses vaimustuses. Okei, laul sai läbi - mõtlesin, et olen pääsenud... No ja siis tuli muidugi "Ai se eu te pego", mida lapsed täiest kõrist kaasa karjusid, liigutused juures ja puha. Nagu väike laulupidu. Üsna kummaline oli olla. Eesti lapsed küll nii ei käitu, aga mis teha - meie oleme ju vaiksed külmad põhjamaalased.
Loomaaiad mulle iseenesest meeldivad, sest omavad nad ju peale meelelahutusliku funktsiooni ka harivat ning ohustatud liikide edasikandmise kohustust. Siiski muutun mõnikord kurvaks, kui näen, kui väikesel maa-alal need loomad elama peavad. See ei meenuta mingilgi viisil nende loomulikku elukeskkonda. Ma muidugi naiivselt loodan, et minu piletist, mis maksis 17, 5 eurot (Tallinna loomaaia pilet on ligi 5 korda odavam) läheb üpriski arvestatv osa loomade elu- ja toidutingimuste parandamiseks).
Muidugi oli siin loomi, keda meie loomaaias ei ole nagu näiteks koaalad, kaelkirjakud, delfiinid, valged tiigrid... Tore oli elusuuruses kaelkirjakut näha - väga majesteetlik loom, peaks mainima.
Delfiine ei saanud ilma etendust külastamata näha, niisiis läksin ma ka. Olen taolisi delfiinide etendusi mitmeid kordi näinud - nii Leedus Klaipedas, Tenerifel, Tais, nii et suhtusin asja üpriski suure eelarvamusega, sest mulle üldjuhul selline tsirkus ei meeldi. Lõpuks olin siiski suhteliselt meeldivalt üllatunud, sest delfiinid ja nende treenerid tegid koos midagi kujundujumisesarnast, mis kusjuures nõudis treeneritelt väga head füüsilist vormi. Ei tehtud mingeid lihtlabaseid hoian-palli-nina-otsas- ja hüppan-veest-välja-trikke. Mis mind aga kogu asja juures häiris, olid väikesed portugali lapsed. Neid oli seal palju, lausa karjade kaupa, kui kooliekskursioonile tulnud klassi niimoodi nimetada võib. Ja nad olid äärmiselt lärmakad, trügisid ning tarbisid ohtrates kogustes rämpstoitu nagu pulgakommid, krõpsud, limonaad jne. Kuna jõudsin sinna delfiinide basseini juurde natuke liiga vara (muidugi olid need räuskavad lapsed seal juba kohal), siis otsisn omale koha ning jäin ootama. Muusika mängis - tulid mingisugused kohalikud poplood, mida ma ei teadnud. Äkki kuulen aga, kuidas lapsed juubeldama ning kätega vehkima hakkavad. Kaua mul olukorra üle juurelda ei tulnud, sest juba kõlab Justin Bieberi hele hääl: "Baby, baby, baby oh..." Ja lapsed on totaalses vaimustuses. Okei, laul sai läbi - mõtlesin, et olen pääsenud... No ja siis tuli muidugi "Ai se eu te pego", mida lapsed täiest kõrist kaasa karjusid, liigutused juures ja puha. Nagu väike laulupidu. Üsna kummaline oli olla. Eesti lapsed küll nii ei käitu, aga mis teha - meie oleme ju vaiksed külmad põhjamaalased.
Loomaaia peasissekäik.
Vagunid, millega sain loomaaiale 20 minutit kestva tiiru peale teha. Muidugi tuli mulle mu kõrgusekartus alles siis meelde, kui ma juba läbi õhu vuhisesin.
Kolaala. Koaalad vajavad väga palju und, sest nende ainus toit - eukalüpti lehed - ei ole väga energiat andev. Nad magavad enamuse päevast maha, nii et mul vedas, et ta üsna aktiivsena pildile sain.
Surikaat lebotab päikese käes.
Mingi mees ahviga.
Valged ninasarvikud. Ninasarvikuid on üldse kokku 5 liiki, kellest kaks elab Aafrikas ja kolm Aasias. Valged ninasarvikud elavad Aafrikas.
Makaakide pere.
Kaelkirjak.
Tiiger lebos.
Tiigri maja.
Sebrad.
Mingi äge ahv, kelle liiki ma ei mäleta, aktsioonis.
Head pildid! Eriti surikaat, äge ahv, kaelkirjak ja tiiger lebos, ninasarvikud ja zebrad ja makaagid on ka toredad. Ok, ma ikka ei suutnud peaaegu kõiki nimetamata jätta. :D
ReplyDeleteMa armastan loomaaedu, aga see natuke kurb kehvades kitsastes oludes elamise nägemine on ka kahjuks vahel sellega kaasas, jah. Samas, seda rõõmsam on taas käia ja näha paranenud tingimusi. :)
Kas seal lindusid ja kitsekesi ka oli palju?
Lindusid oli, aga mitte nii palju kui Tallinnas. Kitsi oli vähe. Ja põhjus on ilmselt selles, et Tallinna loomaaed on spetsialiseerunud (kui nii võib öelda) just kitsedele. Nii räägiti meile ükskord ööloomaaial.
ReplyDeleteKui ma paar aastat tagasi Tartus elasin, otsustasin ühel õhtul mitte olla külm põhjamaalane. Ja kui ma siis umbes kell pool ükskõige ajal Krooksust ühika poole hakkasin astuma, sattusin hoopiski raekoja platsile. Ja seal nägin kah ühte kaelkirjakut. Ma rääkisime natuke ja ma võin sulle kinnitada, et tema vähemalt küll eriti uhke loom ei olnud. Välimus oli niru ja jutt oli kah täielik jama.
ReplyDeleteMa ei tea, kas sa ise näed seda Triin, aga mina näen siin sinu nime taga mingit halli ringi ja seal sees valget värvi sigarit. Tähendab see seda, et sa oled suitsetama hakanud? Mis marki eelistad?
Oi, Allar, sa oled ikka nii tore! :D Kas sa oma pizzad oled sealt Tartust ära toonud?
ReplyDeleteSuitsetama ma hakanud ei ole ega kavatse ka. :D Ma näen ka seda ringi, kus mingi valge pulk sees on, aga ma arvan hoopis, et see on pliiats.
surikaadid!!!!! Tahan endale ühte koduloomaks, ammu juba, peaks kuhugi sõitma, kus ühe sellise põue saaks pista ja siia tagasi ka tuua :P
ReplyDeleteTee oma kodust ka pilti, sellest mida seal süüa saab ka (ma olen see välismaise toidu kiiksuga), kõik on huvitav!
Püüan millalgi jah elamisest pilti teha.
ReplyDeleteMa ei ole veel väljas midagi kohalikku söömas käinud, aga kui juhtun, siis pildistan kindlasti.
Kas neid surikaate sealt Lõunakeskuse suurest loomapoest ei saa? Sest seal on väga palju igast haruldasi "koduloomi" nagu alustades sipelgakarust ja lõpetades skunkiga. Mina vaata sinna. :) Aga ma usun, et nad maksavad ka ikka omajagu. Aga Pätule oleks hea seltsiline. :D
Jah, mis meelel, see keelel. On tõesti pliiatsi moodi.
ReplyDeletePitsade probleem on leidnud oma lahenduse.