Pikk jutt - **** jutt!

Ma olen sama igavaks muutunud nagu see Lissaboni ilm. Kogu aeg sajab, sooja on stabiilselt 14-15 kraadi. Ma usun, et Eestis on isegi parem ilm! Tambet rääkis, et Kärt juba päevitas Muugal. Ma pole siin Portugaliski veel päikest võtma jõudnud... Järgmise nädala prognoos ei ole teps mitte parem. 

20. aprillil sai mu Benfica praktika läbi. Hakkaski juba igavaks muutuma. Ei olnudki väga kurb, et edaspidi Benfica staadionit ainult siis näen, kui Colombo keskusesse lähen. 

Igastahes, nüüd olen praktikal Fernando Fonseca nimelises haiglas, mis asub Amadoras. Amadora on Portugali tihedaima asustatusega linn mitte väga kaugel Lissabonist, kuid siiski piisavalt eemal. Muidugi ei kehti seal Lissaboni transpordivahendite piletid. Seega pean ma iga päev kulutama piletitele kuskil 5 eurot lisaks, mis siis, et mul on Lissaboni metroovõrgu ja busside kuukaart. Haigla ise ei asu muidugi Amadora kesklinnas, vaid kuskil põllul. Seal põllul on isegi lehmad ja hobused - üks päev aknast nägin.

Iga päev (välja arvatud nädalavahetus) ärkan ma 5. 30 hommikul, et jõuda kella kaheksaks praktikale. Jah, bussisõidule kulutan umbes tund ja pool (muidugi veel sama pikk kojusõit lisaks) ehk siis kolm tundi bussis passimist. Uni tuleb peale. Iga kord. Aga magama jääda ei saa, sest pead ei ole kuskile toetada ja ma kardan, et portugali pätid varastavad mu koti ära. Eks ma olen niimoodi tukkuma jäänud küll, aga siis kui pea laksaki vastu aknaklaasi käib, jälle üles ärganud. 

Praktika ise kestab kella kolmeni ehk siis seitse tundi päevas. Koju jõuan kuskil kella viieks more or less. Ja siis olen ma jubedalt väsinud! Nii väsinud, et tavaliselt teen kohe ühe uinaku, pärast mida olen ma veel rohkem väsinud. Kõlab nagu worst pratika ever, eks? Aga mida ma maininud pole, on see, et mul on maailma parim juhendaja. Või vähemalt sellena ta esimese nädala jooksul ennast näitas. Ta on 42-aastane mees, kelle perekonna nimi on sama ühe Brasiiliast pärit kuulsa kirjanikuga. Ta oskab ladusat inglise keelt rääkida, tutvustab mulle teisi haigla töötajaid (ka tähtsaid arste) ja patsiente, seletab kõik haiguslood viimse detailini lahti ning mis kõige tähtsam - küsib mu käest küsimusi, mis mind iseseisvalt analüüsima ja loogiliselt mõtlema peavad panema. Vale vastuse korral seletab suurepäraselt ning ütleb, et teise kursuse kohta olen ma ikka väga tubli. See paneb mind ise rohkem pingutama - ma isegi loen vabatahtlikult netist anatoomiamaterjale ning artikleid!

Muidugi ei ole kõik nii päikseline olnud, sest meil oli ka üks väike intsident. Ta kogu aeg küsib, kas ma olen õnnelik ja rahul - nii eluga Lissabonis kui ka praktikaga. Õnn on minu jaoks üldse selline kummaline termin, mida ma väga kasutada ei taha. See ei ole pidev seisund. Enda iseloomustamiseks ei kasuta ma sõna õnnelik mitte kunagi. Muidugi oskan ma rõõmu tunda, aga nagu mõni ei tea, mis on armastus, ei tea mina, mis on õnn. Portugallased on aga väga emotsionaalsed inimesed, samuti on neil vaja teada, mida teised tunnevad. Nii küsiski juhendaja, kas minuga on kõik korras, miks ma nii kurb välja näen. Ei, ma ei ole kurb. See ongi mu tavaline seisund, ma ei näe põhjust, miks peaksin käima ringi mingi maskiga? Muidugi ma naeratan ja naeran vahel, aga see tuleb puhtast südamest - ma ei ole mingi võltsilt kekutav päikesejänku. Õnneks saime selle probleemi lahendatud, sest ta tõsimeeli arvas, et mul on midagi väga viga. :D

Ahjaa, see praktika on siis minu kirurgilise ft praktika ning ma olen juba nädala ajaga metsikult palju õppinud. Paaril esimesel päeval vaatasin niisama, kuidas juhendaja oma patsientidega suhtleb ning neid hindab. Neljapäeval ja reedel sain juba ise patsiente hinnata (SOAP - (subjective, objective, assessment, plan) ning nendega harjutusi teha. Nägin palju erinevaid juhtumeid. Kuna mu juhendaja on spetsialiseerunud amputeeritute füsioteraapiale, siis on ka nende osakaal patsientide hulgas päris suur. See paneb mind ikka ja jälle mõtlema, kui hea on omada kahte jalga - ma saan joosta, käia, hüpata - you name it! Seal oli üks noormees, 22-aastane, endine lootustandev jalgpallur. 16-aastaselt sattus autoavariisse ja tal amputeeriti mõlemad jalad. Karjäär läbi! Unistused põrmuks trambitud. Aga ta püüab ise hakkama saada (käib proteeside ja karkude abil) ja see on kõige olulisem! 

Tambetilt sain eile kauaoodatud paki! Seal oli sees kõike kõige paremat - Jassi seemneleib, Beef Jerky (jah, ma tean, see on liha, aga kuivatatud kujul mulle isegi maitseb - pealegi on hea valguallikas, kahjuks ainult liiga soolane), Talleggi kanasnäkke, Kalevi komme, Bitteri šokolaadi, küüslauguleibu, Valeri küpsiseid, Barbie üllatusmuna, nunnu Lennuakadeemia märgi ja Sire saia, mis oli kahjuks täiesti hallitama läinud, nii et midagi ei õnnestunud sealt päästa.

 Täna oli üks väga üksluine päev. Kuna olin möödunud nädalast väsinud, siis otsustasin niisama kodus lebotada ja ega ilm selle otsuse langetamist mulle raskeks teinud - vihma sadas palju, kuigi kui ma poes käisin, siis oli natuke päikest ka. Jahe on küll. Kui ma täna jooksmas käisin, kandsin teist korda Lissabonis oldud aja vältel (esimest korda oli üleeile, kui ma vihmasajus jooksin) pikki dresse. Vot sinnamaani on meie ilmad langenud. Veebruari lõpus olevat olnud aga lausa 25 kraadi sooja. Siin käib vist asi tagurpidi nagu Austraaliaski. :D

Hea, et siin maasikad ja ananassid odavad on. Nii mõnusad magusad! Nämm-nämm!

Ahjaa, mul ikka nagu näikse see laktoositalumatus olevat. Kui piima ja jogurtit tarbin, siis kõhus puhitab, gaasid ja valu sinnaotsa. Nüüd kui paar päeva pole laktoosisisaldavaid piimatooteid tarbinud, on kõht korras ja tunne kerge.

 Täna algas Estorilis (Lissabonist mõnekümned kilomeetrid sõita) tenniseturniir, kus mängib ka Kaia, kes läheb võistlustulle minu andmete kohaselt esmaspäeval. Ehk lähen ka vaatama, kui praktika vahelt vaba aega jääb.

Ja ma endiselt ootan päikest, et pruuniks saada! :)