Pikemalt praktikast FFH's

Keda väga füsioteraapiaalane jutt ei huvita, võib aja kokkuhoiu mõttes seda kirjutist mitte lugeda. :D

Neli nädalat Amadora haiglas on läbi, kaks on veel ees! Suhteliselt kiiresti on see aeg läinud, aga ma olen meeletult palju õppinud! Loodan muidugi, et see kõik meelde ka jääb.

Patsiendid on väga toredad. Enamjaolt olen töötanud ühe 54-aastase patella ristimurruga (transverse patella fraction) Luzia-nimelise naispatsiendiga. Tema on ka mu case study ning aruande patsient. Õnneks saame inglise keeles suheldud (kahjuks paljude patsientidega ei ole see võimalik). Ta on väga sõbralik ning ülimalt motiveeritud, mis on hea, sest teraapiaks püstitatud eesmärgid on peaaegu saavutatud. Teine patsient, kellega tegelen, on 23-aastane neiu, kellel on välimine patella luksatsioon (external patella luxation). Kummaline, aga tõsi - ta ei räägi inglise keelt. Eks ta midagi aru ikka saab, mis ma talle räägin, kuid vastu ta kunagi midagi ei ütle - ainult jah/ei, kui valu, ebamugavustunde või väsimuse kohta küsin. Muidu on ta ka tubli patsient, kuid väsib kiiresti. Eks oma osa selles mängib ka tema ülekaal.
Kolmandaks patsiediks on mul 18-aastane neiu, kellel oli põlve ACL rebend. Ka tema ei räägi inglise keelt, kuid on muidu tore tüdruk. Temaga pursin vahel isegi portugali keeles. Ta ei ole muidugi väga motiveeritud, sest ilmselt ei saa aru, miks ta üldse füsioteraapias käib. Mina keelebarjääri tõttu ka seda talle kahjuks seletada ei saa. Kõik kolm patsienti käivad füsioteraapias kolm päeva nädalas, nii et nemad põhiliselt hoiavadki mind tegevuses. Harjutused on neil kõigil sarnaste probleemide tõttu muidugi peaaegu samad - reielihaste tugevdamine, ROMi suurendamine, põlveliigese stabilisatsioon, proprioretseptiivne- ja tasakaalutreening. Eks ma püüan harjutusi võimalikult palju varieerida ka, et neil ikka põnev teraapias käia oleks.

Tihti olen mobiliseerinud ka ühe kodarluupea murruga naise sõrmeliigeseid, rannet, küünar- ja õlaliigest ning temaga jõuharjutusi ülajäsemete tugevdamiseks teinud, samuti proprioretseptiivseid harjutusi. Seal on ka üks teine naine, kellel on nn. immobiliseerituse sündroom - pärast õnnetust ei tahtnud ta oma paremat ülajäset valu tõttu liigutada ning seega on tema ROM seal ikka väga piiratud, pealegi tohutult valulik! Ta lausa haliseb seal massaažilaual, kui mobiliseerida üritan, tema valulävi on väga madal - pole peaaegu teda puudutanudki, aga juba on valus. Minuga ta viriseda ei julge, aga mu juhendajat küll palub, et see tal niisama olla laseks ning mobiliseerimisega haiget ei teeks. 

Vahepeal olen tegelenud ka teiste patsientidega, kuid enamjaolt on minu hoole all need põlveprobleemidega kolm naist. Ja siis veel üks transtibiaalse amputatsiooniga 80-aastane naine, kelle puusa-ja põlveliigeseid ma mobiliseerin ja alajäsemeid venitan.

Teisipäev ja neljapäev on meil amputeeritute päev. See tähendab, et nendel kahel päeval on patsientideks enamjaolt amputeeritud alajäsemega patsiendid (enamjaolt üle 60-aastased diabeedi või vereringehäirete tõttu), kes seal jõu- ja kõnnitreeningut (proteesiga) teevad. Olen neile mitmel korral ka grupitunde andnud - teeme ratastooli slaalomit, ratastooli korvpalli ja jalgpalli, ROM-harjutusi, niisama üksteisele palli viskamist ja ratastoolides võidusõitu. See on neile väga lõbus ja arendav vaheldus. Kohe hea meel on vaadata, kuidas neil näod naeru täis on. Muidugi ei oska ükski neist inglise keelt, nii et kuidagi kehakeelega ma neile seal asju seletan. Kummaline on küll. Ma ikka tõsiselt soovin, et ma portugali keelt oskaksin! Palju mugavamalt saaks suhelda, sest on ju suhtlemine eduka teraapiaprotsessi aluseks.

Mu juhendaja on ikka väga täpne, küllaltki range ja nõudlik, samas aga sõbralik.  Pean 31. mail esitama ühe artikli power point presentatsiooni seal kõigi füsioterapeutide ees. Valisin artikliks "Stiff Elbow", mis on ülevaateartikkel ja räägib, kuidas küünarliigese kontraktuurid tekivad. Iseenesest ei ole väga põnev artikkel, oleks tahtnud pigem midagi Achilleuse kõõluse tendinopaatia kohta kirjutada, kuid juhendaja arvas, et küünarliigese probleemid on selline "avastamata maa" või vähemalt rohkem tundmatu küll. Pean koogi ka kaasa võtma - see on traditsioon, et iga praktikant, kes artiklit presenteerib, toob koogi (eelistatult iseküpsetatud). Sel nädalal esitasid oma artiklit kaks portugali poissi (muidugi portugali keeles), artikkel oli biofeedbacki mõjust ülemistele seljalihastele nagu m. trapezius või midagi sellist. Ega ma täpselt aru ka ei saanud. Aga koogid olid neil iseküpsetatud ja suurepärased. No kui neist füsiodena asja ei saa, siis pagariärides leiavad nad kohe kindlasti rakendust. Üks oli teinud šokolaadikooki, mis lausa sulas suus ja teine kookosekooki, mis pea samaväärne oli. Sõin seal siis mõlemat kooki ja järsku üks portugali tüdruk, praktikant, küsib mu juhendaja käest, et kuidas ma saan nii palju kooki süüa ja ise nii sale olla. Juhendaja ütles selle peale, et ma jooksen 20 km iga päev. :D Nojah ja siis see tüdruk ei julgenudki ühtegi koogitükki võtta. :(

Kellel midagi veel huvi pakub FT kohta, võib küsida julgesti! :D

Fernando Fonseca haigla Amadoras (pilt pole minu tehtud kahjuks).