Eu gosto de Lisboa!

Paar ööd tagasi ei suutnud ma magama jääda, sest hakkasin mõtlema sellele, et juba üsna varsti pean Portugalist lahkuma, ja see tegi mind ütlemata kurvaks, lausa nii kurvaks, et öö jooksul sain magada vaid paar tunnikest. Aga nii on - koju minna ma ei taha. Lissabon on mulle väga armsaks saanud. Mul on ilus korter väga heas turvalises piirkonnas, suhteliselt kesklinnas. Mu korterikaaslased on ääretult toredad, välja arvatud üks hispaania poiss, kes kellegagi ei räägi (eile oli ta köögis, kui ma sinna läksin, ütlesin "Hi!", aga tema ei vastanud midagi). Kusjuures ta võib portugallane või marslane ka olla, keegi ei tea täpselt, kes ta on ja kust ta tuleb. Võimalik, et ta ei räägigi inglise keelt.

Portugali kliima on absouluutselt väga hea. Sääski siin pole. Loodus on ilus - eriti praegu, kus igalpool on palju lilli ning paljudel puudel on roosakad või lillakad õied küljes! Noh, miinuseks võib lugeda seda, et ma ei oska portugali keelt, aga mõningaid asju ma juba tean, nii et küll ma selle ka selgeks saaks! Ja see pidev kookide söömine! Nagu praktikal see füsioterapeutide koordinaator ütles: Portugalis on väga raske vormis püsida ja saledat joont hoida. Selle peale arvan mina, et ega need koogid sulle ise suhu ei tule, sa pead ikka neid tahtma ja ostma. Motivatsioon on selle asja nimi, pole vaja iga päev pagariärides käia lihtsalt. Mõnikord muidugi võib!

Kui ma päriselt siia jääda saaks (vähemalt mõneks aastakski, eks rohkem vist tüütab ära juba), siis hakkaksin surfariks. :D

Praktika sai nüüd Amadora haiglas reedega läbi. Eks ta natuke kurb ikka oli, et läbi sai. Viimasel päeval sain ma juhendaja peale natuke pahaseks, sest ta on nii perfektsionist! Olin oma case study valmis saanud, tiitelleht puudus ainult. Ültesin, et kodus teen, tema: ei sa pead nüüd tegema, ma pean selle üle vaatama! Nagu džiisas, ma pole jah mitte kunagi ühtegi tiitellehte teinud (pealegi ei olnud konkreetset vormistust ette antud). Teiseks pidi ta hinnangulehed välja printima, see tuli paberile umbes 1,5-kraadise nurga all (jah, pärast goniomeetriga mõõtsin!), nagu vahel juhtuma kipub, kui paberid pole korralikult printeris. Samas oli see kõikumine nii väike, et esmapilgul seda ei märganudki, ainult siis, kui spetsiaalselt sellele tähelepanu juhtida. Okei, siis ta printis uued lehed, need olid ka veidi nihkes. Siis rebis ta need lehed puruks, viskas prügikasti ja hakkas juba kolmandat korda printima, ma mainisin, miks on vaja nii palju paberit raisata, see väike nihe ei paista üldse välja. Tema oli juba natuke ärritunud ja ütles, et see on lohakas. Okei, pole ime, et Portugal kriisis on. Lõpuks oli mul üsna hea meel, et sealt tulema sain. :D Selle praktika hinnanguks sain "väga hea" ning oma goniomeetri veel pealekauba.

Kuna mul on siin veel paar nädalat olla, siis peaks mul jägmine praktika ehk siis sisehaiguste FT hakkama esmaspäeval. AGA! Ei hakka, sest siinne praktikate eest vastutav õppejõud arvas (kuigi olin selgesõnaliselt öelnud, et mul on vaja teha 3 praktikat - füüsikaline ravi, kirurgiline ja sisehaiguste FT), et lähen Eestisse tagasi juba juuni algul. Tore muidugi, et nüüd järgmised nädalad rannas vedeleda saan - ilmad on ju imeilusad -, aga kust ma selle sisehaiguste praktika siis välja võlun?! Kirjutasin meie kooli ka, ehk annab suvel teha, augustis näiteks. Kui mitte, siis ma ei kujuta ette, mis must saab.

Vähemalt tunnen, et siin oldud aeg ei olnud niisama vedelemine, sest ma tõesti olen palju õppinud, eelkõige õppinud õppima, õppinud asju uue nurga alt nägema, õppinud analüüsima ja loogiliselt mõtlema. Jah, võib-olla selle tõttu on minu elu erasmuslasena kannatanud - ma ei ole nüüd nii meeletult pidutsenud ja sadade erinevate üliõpilastega tutvunud. Minu jaoks piisab täiesti paarist toredast inimesest, kellega mul on mõnus rääkida ja aega veeta. Kvaliteet on ikka olulisem kui kvantiteet.

Tulin ju siia eelkõige õppima, füsioterapeudina arenema, uusi mõtteid koguma (okei, eks mul rand ja soe ilm ka ikka mõlkusid mõttes - ei saa salata :D). Viimase praktika juhendaja rääkis, kuidas neil oli seal 2 bulgaaria poissi, kes ainult kolme asja pärast Portugali tulidki. Ei, need asjad ei olnud goniomeeter, Lachmani test ega ka küünarliigese mobilisatsioon, vaid hoopis naised, pidutsemine ja rand. Võite ühe korra arvata, kas nad said praktika arvestatud või mitte. 

Nüüdseks olen ma küll juba enamvähem välja mõelnud, milliseks füsioterapeudiks ma saada tahaks. Ma juba ootan seda aega, kui iseseisvalt tööle asuda saan!

Aga täna on kena ilm. Äkki randa?! ;)