Summer paradise

Eile otsustasin, et randa ei lähe, sest hommikul oli väga pilves. Tundus, et tuleb jahedamapoolne ilm. Tegime siis Yasminega plaani, et läheme botaanikaaeda (tahtsime sinna juba üks teinegi pühapäev minna, aga sadama hakkas), linna portugalipärast lõunat/õhtust sööma ning hiljem veel kinno.

Botaanikaaia pilet maksis üliõpilastele 1 euro. Samas polnud see aed väga suur, kuid siiski üpriski võimas -  väga palju palmipuid ning muid toopilisemaid taimi. Liblikamaja oli ka. Alguses ei leidnud seda ülesse, käisime mitu korda ringiratast kogu botaanikaaia läbi. Õnneks oli seal mõnus varjuline, sest lauspäikese käes oli sooja üle 30 kraadi.

Pärast kõndisime Bairro Alto poole, kust leidsime ühe tüüpilisi portugali roogasid pakkuva restorani. Kuna meil oli kohutav janu ja ka kõht oli pikaajalisest käimisest tühjaks läinud, otsustasime, et seal me siis söömegi. Meie ettekandjaks sattus mingi moosipoiss, kes meenutas natuke Christiano Ronaldot, aga tal ei olnud nii kuri nägu. 

Otsustada oli päris raske. Sea- ning muu loomaliha on minu jaoks ju välistatud, samuti ei soovinud ma kana, seega jäi valikusse kala. Õnneks olid menüüs ka pildid, niisiis otsustasin ma põhiliselt nende järgi. Kuna paljusid portugali roogasid serveeritakse koos friikartulitega, siis minu järgmiseks kriteeriumiks oli, et kala kõrval oleks salat või mingi muu lisand, mitte friikartulid. Lõpuks otsustasin pataniscas'e kasuks, mis inglise keeles kõlab codfish cakes (codfish - tursk), eestikeelset vastet leida ei oska, sest tursakoogikesed on päris naljakas sõna. Yasmine tellis Madeira-stiilis valmistatud liha (ei mäleta, kas oli sealiha või veiseliha vms), see oli serveeritud küll friikartulitega. Minu pataniscaste juurde, mis olid küll kahjuks paneeritud, aga siiski suurepärased, kuulus värske salat ning riis tomati-oa kastmes. Joogiks võtsime mõlemad värskelt pressitud apelsinimahla. Minu ports oli küll päris suur, nii et sellest oleks kahele täitsa piisanud. Kõike riisi ei jaksanudki ära süüa. Üldjoontes jäin mina küll oma toiduga väga rahule. Ning mind teades on see hea, sest tavaliselt teen valesid valikuid. :D

Pärast söömist kõndisime Rossiosse ja ostsime magustoiduks jäätist. Mina valisin meloni-banaani-pähkli jäätise, Yasimine valikut ei mäleta. Istusime purskkaevu juurde pingile ja nautisime päikest ja jäätist. Siis hakkasime kodu poole kõndima. Kui olime Picoase metroopeatuse juurde jõudnud, möödusime ühest kerjusnaisest, kes meie peale karjuma hakkas. Tema hääl oli väga jube ja ajas lausa külmavärinad peale. Selline tunne oli, et justkui oleks ta meile mingi needuse peale pannud. Kiirendasime sammu.
Saldanhast läksime edasi ühe peatuse metrooga. Seal kohtasime ühte kummalist keskeas aasia naist (hiinlane?), kes meilt küsis, kuidas Oriente peatusesse saab. Kuna ta inglise keelt ei osanud, portugali keelt ka mitte, rääkis mingis kummalises segakeeles,  saime siiski aru, kuhu ta minna tahab. Okei, vedasime ta siis metrookaardi ette ja näitasime, kuidas ta sõitma peab. Kuna me ise läksime sama liini pidi (Linha Vermelha), siis ütlesime, et ta meile järgneks. Saime rongi peale ja naine ikka seletab, et tal on vaja Orientesse minna. Meie ka enam ei osanud talle midagi selgeks teha. Küsisime ühelt portugali mehelt, aga tema sai ka ainult sellest aru, et naine tahab Orientesse minna. Hakkasime siis Alameda peatuses väljuma ning naine tuli meile järgi, see mees püüdis teda veel varrukast kinni hoida, sest liini viimane peatus ongi ju Oriente. Aga viimasel hetkel hüppas naine vagunist välja ja tuli meile järele. Eks see tegi juba natuke nalja - nagu väike koerakutsikas, muudkui truult meie kannul. Lõpuks näitasime talle Oriente silti,  tema nägu lõi särama, ütles portugalikeelse obrigada (aitäh) ning läks peatuse poole. Mis sest, et oli just samast peatusest Orientesse suunduvast rongist maha tulnud. :D

Koju jõudes olime nii väsinud, et kinno ei jõudnudki. Kokku kõndisime 14 km.