12 päeva veel jäänud

Jah, ainult 12 päeva on Lissabonis olla jäänud, siis lendan Münchenisse ja sealt tagasi Tallinna. 

See nädal on mul vaba olnud. Sain õnneks teada, et sisehaiguste FT praktika saan teha 23. 07 - 17. 08 TÜ Kliinikumi reumatoloogia ja sisehaiguste osakonnas. 

Vahelduva eduga olen kooliasju kirjutanud, aga ega need eriti areneda ei taha. Siiski esmaspäevaks peavad nad valmis olema, sest kell 9. 30 pean oma reportid, case studyd ja chronogramid esitama ning ühe case study ka ette kandma. 

Segunda-feira (eesti keeli esmaspäev). Oli väga palav ilm järjekordselt. Käisin rannas. Vahelduse mõttes läksin Oeirase randa, mitte Carcavelose omasse. Väga väike rand oli ning et sinna saada, pidi kaua kõndima. Aga muidu on vist väga turvaline koht, sest seal juures on militaartsoon kohe.

Teinekord eelistaks vist siiski Carcavelost.

Terça-feira (teisipäev). Selle veetsin niisama kodus logeledes, filme vaadates, poes käies, kooki küpsetades, trenni tehes ning Kadri ja Kompaniiga tegin ühe tunni ja poolese skype-kõne ka. 

Iseenesest oli küll hea soe ilm, aga kahte päeva järjest rannas vedeleda ma ka ei tahtnud. Pealegi olid mu silmalaud natuke põlenud. Kodust välja ilma päikeseprillideta minna ei julgenud. 

Quarta-feira (kolmapäev). Kolmapäeval üritasin olla tubli ning õppida - lõpetada ära ühe case study ning Benfica chronogrami, aga ei olnud selleks võimeline. Natuke sain siiski midagi teha. Laiskus oli peal. Randa ka ei läinud, sest ilm oli pilves. 

Kella kümne paiku arvas Yasmine, et võiks ikkagi linna minna, kuigi ta oli väsinud ning ega mul ka mingit viitsimist ei olnud. Linnas saime kokku Yasmine kahe töökaaslase (Manuel ja Claudia) ning Claudia peikaga. Istusime ühes iiri pubis, kus Manueli sõber bändis kitarri mängis. Tegid seal igasuguseid tuntud lugude covereid ning isegi vist omaloomingut, sest osasid laule ma ei teadnud. Maitsesin natuke portugali õlutki. Polnud väga eriline, aga kõht oleks äärepealt jälle valutama hakanud, nii et rohkem ma ei forsseerinud. Peab ikka gastroenteroloogi juures ära käima, et lõpuks teada saada, mis selle kõhuga on. 

Kuna bänd oli mängimise lõpetanud ning iiri pubi ennast ammendanud, läksime edasi Bairro Altole. Seal oli üsna palju rahvast ja mingi Martini promo käis, sest kõigil olid punased Martini vihmavarjud ja parukad. Vihmavarjudega vehkimise peale ütleks, et it's all fun and games until someone's eye is out. Tõesti pidi ettevaatlik olema, et mitte torgata saada. Teisid jõid seal caipirinhasid, rääkisime niisama juttu. Siis läks kõht tühjaks ja uni tuli ka peale ning Yasmine ja mina arvasime, et võiks koju ära minna. 

Quinta-feira (neljapäev). Oli mingi rahvuspüha (Corpus Christi), seega vaba päev kõigile, kes tööl käivad. Otsustasime, et kui on ilus ilm, läheme Carcavelose randa. Kuigi olin öösel magama läinud alles kella nelja paiku, siis ärkasin rõõmsalt juba kell 9 üles. Kella 11 paiku äratasin ka Yasmine üles ja ütlesin, et nüüd lähme randa. :D Ilm oli hea, selline natuke tuuline ja pilve-päikesesegune. Lauspäikese all ei olegi rannas väga mugav olla.

Jõudsime Cais do Sodré rongijaama - ja mis meie silmad nägid! Kogu jaam oli streigi tõttu suletud. No tore. No Carcavelos today, sest keegi ei teadnud ka, kuidas me sinna bussiga saaks. Küsisime isegi politseinike käest. Nemad soovitasid minna Algés'esse (mis on Linnaboni üks eeslinnadest), kus pidi ka väike rand olema. Teadsime, et sinna saab trammiga, nii et kohale saamisega probleeme polnud. Rand iseenesest väga ilus küll ei olnud (Tejo jõe ääres, mitte Atlandi ookeani), päris väike ja liivas oli igasugust puupuru, aga päris palju inimesi. 

Seal lähedal toimus ka Volvo Ocean Race'i üks nn. etappe. Volvo Ocean Race on selline purjetajate võistlus, kus 11-liikmeline võistkond purjetab ümber maailma,  teekonnal erinevad sadamad. Võistlus kestab 9 kuud ning see on purjetajaile sama kui mägironijate jaoks Everesti tippu jõudmine.

Jõlkusime seal natuke ringi, igasuguseid atraktsioone oli seal, palju inimesi ka, samuti suur lava, kus just autasustati osasid purjetajaid. Kuna meil pole purjetamisega midagi ühist, siis läksime ära trammile, et koju sõita. Muidugi tuli poole tee peal teade, et kuskil on olnud avarii ning trammiliiklus on häiritud ja kõik peavad väljuma ning endale muu transpordi leidma. No tore on. Kõhud korisesid meil nagu kurjad karud ja väsimus oli ka peal. Õnneks tuli buss ning saime end kuidagi sinna peale pressida, rahvast oli muidugi kohutavalt palju, sest kõik trammid, mis tulid, pidid reisijad seal peatuses ju välja laskma. Bussid on Lissabonis ka suhteliselt mõttetud liiklusvahendid, sest nad sõidavad läbi iga väikse tänava, nii et sihtpunkti jõudmiseks läheb meeletu kaua aega. Aga õnneks koju me jõudsime. 

Tänased plaanid sisaldavad õppimist, võib-olla lähen maja taga asuvasse parki natukeseks päikest püüdma, aga aknast välja vaadates hakkab see mõnus päikseline ilm kaduma. Eks näis!

 

Oeiras Beach.