Portuguese time

Portuguese time on üks ütlemata müstiline, lausa muinasjutuline termin. See tähendab seda, et kui teoorias lepitakse kokkusaamine pärastlõunaks, siis reaalselt kohtutakse alles kella seitsme paiku õhtul. Või kui case study estluse ajaks on määratud 9. 30, siis praktikasse rakendub nimetatud sündmus alles kell 10. 30. Jah, sellises ajas me siin soojas lõunamaa päikeses elame. Meil on Yasminega juba isegi väike nali selle kohta - alati, kui kellaaegadest juttu on, siis küsime kas Portuguese time või real time. 

Kes esimese lõigu läbi luges, võis aimu saada sellest, et täna esilesin koolis ühte oma kahest case studyst ning viisin ära 74-leheküljelise praktika final reporti. Mu korterikaaslane Tone ütles sellepeale, et isegi tema magistritöö pole nii mahukas. 

Natuke siis sellest final reportist ning ka sellest, kuidas mu lõplik hinne kujuneb. Case studysid on mu praktikatöös kaks - üks Benfica praktikast (ujuja õlast, täpsemalt keskendun m. supraspinatuse pitsumisele - inglise keeles supraspinatus impingement syndrome) ja teine Fernando Fonseca Haiglast Amadorast (patella põikimurd). Kuna tunnen end kindlamalt alajäseme vigastustes (jajah, jooksja kiiks), siis valisin ettekandmiseks patella põikimurru. Ainult kaks õppejõudu kuulasid mu presentatsiooni. Ega ma eriti närvis ei olnud, sest kõik see Portuguese time võttis mul igasuguse jõu põdemiseks, lihtsalt tüütuks muutus see ootamine, tahtsin, et kõik juba läbi oleks. 36 slaidi oli. Üritasin üsna kiiresti sellega ühele poole saada. Ega ma oma esitlusega väga rahule ise ei jäänud, kuigi midagi otseselt vussi ka ei keeranud - olen kord juba selline enesekriitiline. Kuulasid mu vaimusünnitise ära ja hakkasid küsimusi küsima. Tundus, et vastustega olidi rahul. Ühe õppejõu - Pedro - jutust ma eriti midagi aru ei saanud, sest tema inglise keel oli kuidagi konarlik. Pärast printisin veel oma masterpiecei väja ning andsin üle. Ei tea, kas nad päriselt ka loevad selle läbi... Kui ma väga head hinnet ei saa, siis olen pisarateni pettunud.

Mida see 74-leheline paberipatakas siis endas sisaladas? Nagu mainitud - kaks case studyt, kaks aruannet, 2 kronogrammi, muidugi sissejuhatus minu ootuste, lootuste ja eesmärkide kohta ja lõppsõna, kus ma kirun kõik maapõhja. Okei, see viimane on nali. Lõppsõnas seletan, kas saavutasin oma eesmärgid ning mida võiks veel paremini osata.

Lõplik praktikate hinne kujuneb ettekande, minu üllitise ja praktika juhendajate hinnangute põhjal. Lets hope for the best!

Millest ma juba ammu siin kirjutada olen tahtnud, on musitamine. Jah, just. Kui eestlastele on kellegi musitame pigem selline intiimne tegevus ning igaühega seda ei harrastata, siis portugallased musitavad isegi juhututtavaid. Minule on see väga ebamugav, sest tavaliselt musitan ma ainult Tambetit. Tahaks nagu ise valida, kelle nahka mu huuled puudutavad. Siin aga on see äärmine ebaviisakus, kui tervitus- (ja ka lahkumis-)musidest keeldud. Nii mul tulebki võtta vastu ja ka anda sadu musisid, mida tahaks pigem kellelegi teisele hoida. Gutasepti peaks muretsema.

Aga adjöö, küll ma kirjutan taas. Ja siis loodetavasti on ka ilusaid värvilisi pilte, mida siia imetlemiseks panna!