Püha Antonius

13. juunil on Lissaboni kaitsepühaku Püha Antoniuse (Santo António) päev. Eelneval õhtul ja ööl on Lissaboni kesklinnas pidustused. Linn ehitakse igasuguste värviliste jubinatega ära, süüakse sardiine ja leiba (ehk siis meie mõistes saia), juuakse sangriat, veini, õlut. Enamik pidustusest toimub Alfama linnaosas, mis on Lissaboni kõige vanem kvartal.

Meie alustasime Yasminega õhtut kella ühetest paiku, mil otsustasime Hard Rock Café'sse sööma minna. Kunagi käisin Kölnis olevas HRC's, kus oli maailma parim veggie burger. Pattaya omas sain jälle suurepärast grill-lõhet. Nõnda ei saanud ka Lissaboni rockikohvikusse minemata jätta! Arvasime, et seal on palju turiste, aga saime kohe laua. Väga toredad teenindajad olid. Seekord veggie burgerit ei tellinud, vaid otsustasin hoopis ühe lihasema variandi kasuks. Sealiha vahetasin grillitud kanaliha vastu välja. Kuna mul kõht valutas, siis ilmselt ei olnud hamburger parim valik, olgugi et koosnes värsketest toorainetest ning mingi kahtlase väärtusega pihvikäiki asemel oli suurepärane kanafilee. Ma arvan, et süüdi olid friikartulid ja cappuchino. Yasmine andis mulle veel mingi kõhuvalu tableti ka, kuid see ei teinud asja paremaks. Vahepeal olin suhteliselt kindel, et pean koju ära minema, sest ei suuda valu kannatada. Siiski otsustasin, et püüan vastu pidada - salamisi lootsin muidugi, et läheb üle. Ega ma kogu aeg ka ei kurtnud, meil oli seal ikka päris lõbus juttu rääkida ning inimesi vaadata. Kuna istusime teisel korrusel, siis nägime alla esimesele korrusele. DJ oli väga hea - mängis Bob Marley't. Keegi muidugi ei tantsinud. Peale ühe rohelises pidžaamas mehe. See oli nii armas, kuidas ta üksi keset ruumi vehkles. Toit söödud, otsustasime uurida, mis teised teevad.

Saime Manueliga kokku, läksime edasi kuskile tüüpilisse portugali söögikohta, kus olid Manueli ülikooliaegsed sõbrad. Istusime siis ka nende juurde. Muidugi olid nad juba päris purjus, aga siiski suhteliselt normaalsed inimesed. See pidavat nende iga-aastane traditsioon olema, et lähevad 12. juuni õhtul sinna sardiine sööma ja õlut ning veini jooma. Kuna mu kõhuvalu polnud üle läinud, siis mõtlesin, tühja ka, hakkan veini jooma, nagunii kõht juba valutab, hullemaks ikka minna ei saa. Ei läinudki. Kuigi vein oli ikka päris vilets. Mingi aeg hakkasime kindluse poole kõndima. See on ka osa traditsioonist. Tänavad olid inimestest ummistunud, vahepeal ei saanudki mõnest kohast läbi minna. Ma pole kunagi nii palju portugallasi ühes kohas koos näinud. Muidugi tuli vahepeal tankimispeatusi teha, et jooke juurde osta. Mina tassisin topsis kaasas oma punast veini, aga see oli juba nii halvaks läinud, et jätsin märjukese tee äärde maha. Sain sangria asemele. See oli nagu limonaad, aga isegi päris hea. Väga raske oli seal rahvasummas liikuda, ilma et teinetest ära ei kaotaks. Eriti toredad olid muidugi inimesed, kes jookidega seal trügisid. Kummalisel kombel jäid mu riided täiesti puhtaks. Isegi ühtegi klaasikildu ei astunud jalga. Success ju! 

Vahepeal tundsin rahvasummas, et keegi koputab õlale. Pöörasin ringi ja kaks võõrast tüüpi hakkasid mulle laulma: "You are so beautiful..." Nagu misasja?! Jooge vähem.

Varsti, pärast mitmeid katsumusi ning veriseid võitlusi, jõudsime kindluse juurde. Noh, ja kogu lugu. Meie Yasminega olime naiivselt arvanud, et nii tähtsa pidustuse puhul lastakse meid sinna müüride vahele ka ikka. Varjasime oma pettumust üsna edukalt ja  rääkisime nende Manueli sõpradega niisama juttu. Üks tüüp oli juba päris purjus ning hakkas geograafiast seletama, et kus see Eesti ikka asub ja et tema arvas, et Ida-Euroopas inglise keelt koolis ei õpetata ja et kas me oleme Poola ja Ukraina kõrval. Siis ma ütlesin, et me oleme pigem Põhja-Euroopas ikka. Seal oli veel üks teine tüüp, kes mind kogu aeg silmanurgast piidles, aga rääkima tulla ei julgenud. Ilmselt sellepärast, et ma panen igaksjuhuks oma kurja näo ette, siis ei tikuta väga palju ligi. Lõpuks kraapis ta oma julguseraasud siiski kokku ja tuli mu kõrvale seisma. Hiljem küsis, kas mul on külm. Ise kogu aeg naeratas. Kahtlane. Pean oma kurja nägu rohkem harjutama. Õnneks Eestis ei lähe seda nii palju vaja.

Kell oli umbes viis. Hakkasime kindluse juurest tagasi liikuma, muidugi jäi teepeale veel palju peatusi. Jõudsime kesklinna, hakkasime taksot otsima, et koju sõita. Kõik taksod olid hõivatud. Õnneks hakkas kell juba poole kuuele lähenema, mil metroo avatakse. Läksime Rossio peatusesse. Rahvast oli metsikult. Pidime kolm rongi mööda laskma, sest me lihtsalt ei mahtunud sisse. Neljandasse pressisime end kuidagi sisse. Kella seitsmeks jõudsime koju! Mõtlesin, et magama ei lähegi, aga kõhuvalu polnud ikka veel ära kadunud, nii et ostustasin mõned tunnid ikka tukkuda.

Metroos oli väga palju rahvast!

Kindluse lähedal.

Photobomb!

"Sa oled mingi turist vä?!"

Hommikuhämaruses kohtasime ka meie tuttavat rohelise pidžaamaga meest Hard Rock Cafést.

Kummalisel kombel pole mul ülejäänud seltskonnast eriti häid pilte. Loodan, et Yasmine fotokast saab. :D