Kui ma teismeline olin, siis mulle ei meeldinud mu nimi. Praeguseks olen juba ära harjunud ning ei mõtle selle peale enam eriti. Eestis on Triin ju täiesti tavaline ja levinud nimi, nii et mingeid probleeme selle kirjutamise ega mõistmisega pole. Ning pealegi on mul ikka üsna hea meel selle üle, et mu nimeks pole Chätlyn või Dildomar. Välismaal on aga üpris raske selgeks teha, mis mu nimi siis on. Saksamaal ei suutnudki ma ühtedele selgeks teha, kuidas mu nimi korrektselt kõlab, nõnda jäigi mu nimeks seal seltskonnas Dream. Leedus olen olnud Trin, mis on peaaegu õige. Peaaegu. Siin Portugalis aga kutsus mu praktika juhendaja mind alguses Triniks. Õnneks on ta üsna taibukas mees, nii et kui ma teda parandasin, siis sai aru küll, kuidas öelda tuleb. Täna Starbucksis olin ma aga hoopis Treem. See kõlab nagu mingi moslemist veidrik. Jaapanis oleks vist aga hoopis raske, sest seal r-tähte, nagu meie seda tunneme, ei eksisteeri. Eks kunagi saan teada.
See selleks. Nagu ma eilses postituses lubasin, siis käisin täna palju väljas. Ilm oli ilus, suhteliselt tuulevaikne ning päikseline - pakuks nii kuskil 19 kraadi. Ühesõnaga - mõnus! Sõitsin siis Roma metroopeatusest Baixa-Chiadosse (rohelist liini pidi), mis on, nagu ma juba kunagi maininud olen, täiesti kesklinn, kus enamus nn. elust toimub. Kuna oli väga hea ilm, siis muidugi olid kõik kohad turiste täis. Jalutasin siis niisama ringi, mõtlesin, kui ilus Lissabon ikka on, jõin Starbucksi latte't ning sõin kookose-pistaatsiajäätist.
Olen Lissaboniga üsna ära harjunud, siin on päris kodune juba. Täna küsisid isegi ühed mult teejuhiseid, kuidas kuskile tänavale saab, aga kahjuks polnud ma sellest tänavast elusees midagi kuulnud. Samas ei tea ma ka paljusid Tallinna ja Tartu tänavaid, kuigi olen oma senise elu nendes linnades veetnud.
Mida ma aga hirmsasti igatsen on kohupiim! No jubedalt tahaks! Saata vist pole mulle seda eriti mõtet, eks. Kes teab kaua see pakk siia tuleb. Siin on mingid kummalised tooted, mis ei sarnane meie kohupiimale mitte karvavõrdki - siinkohal räägin queijo frescost ja requeijãost. Neid kõlbab ainult smuuti või küpsetiste sisse panna.
Mõned pildid jalutuskäigust:
See selleks. Nagu ma eilses postituses lubasin, siis käisin täna palju väljas. Ilm oli ilus, suhteliselt tuulevaikne ning päikseline - pakuks nii kuskil 19 kraadi. Ühesõnaga - mõnus! Sõitsin siis Roma metroopeatusest Baixa-Chiadosse (rohelist liini pidi), mis on, nagu ma juba kunagi maininud olen, täiesti kesklinn, kus enamus nn. elust toimub. Kuna oli väga hea ilm, siis muidugi olid kõik kohad turiste täis. Jalutasin siis niisama ringi, mõtlesin, kui ilus Lissabon ikka on, jõin Starbucksi latte't ning sõin kookose-pistaatsiajäätist.
Olen Lissaboniga üsna ära harjunud, siin on päris kodune juba. Täna küsisid isegi ühed mult teejuhiseid, kuidas kuskile tänavale saab, aga kahjuks polnud ma sellest tänavast elusees midagi kuulnud. Samas ei tea ma ka paljusid Tallinna ja Tartu tänavaid, kuigi olen oma senise elu nendes linnades veetnud.
Mida ma aga hirmsasti igatsen on kohupiim! No jubedalt tahaks! Saata vist pole mulle seda eriti mõtet, eks. Kes teab kaua see pakk siia tuleb. Siin on mingid kummalised tooted, mis ei sarnane meie kohupiimale mitte karvavõrdki - siinkohal räägin queijo frescost ja requeijãost. Neid kõlbab ainult smuuti või küpsetiste sisse panna.
Mõned pildid jalutuskäigust:
No comments:
Post a Comment