Operatsioon!

Täna sain näha põlve endoproteesimist. Panin need rohelised operatsiooniriided selga, sussid jalga, mütsi pähe ja maski ette ning tundsin end kohe päris hästi, ainult et läbi maski oli natuke ebamugav hingata ja palav hakkas. Siis ma püüdisn niimoodi maski alt nina vahepeal välja pist ja hingata. Rohelised riided olid mulle natuke suured küll, justkui telk olnuks seljas, aga mugavad olid! 

Alguses pidin hoopis humeruse murru oppi vaatama minema, aga ruum, kus see toimuma pidi, oli hõivatud, niisiis härra kirurg Carlos ütles, et ma vaadaku senikaua põlve endoproteesimist (humeruse operatsiooni lõpuks ei näinudki, sest arvasin, et ta tuleb ütleb, kui alustavad, aga kui endoproteesimine lõppes ja ma kõrval ruumi läksin, siis oli see juba läbi. No mis teha, ega mind huvitavadki põlved rohkem). 

Põlve endoproteesimine oli tore. Läksin sinna ruumi ja põlv oli juba lahti lõigatud. Peale minu oli seal kaks meeskirurgi ja õde, kes olid patsiendi kallal (umbes 50-aastane naispatsient) ametis ning paar muud tüüpi, kes olid vist mingid arstiteaduse praktikandid. Üks neist siis teatas mulle demonstratiivselt (pärast seda, kui olin maininud, et olen füsioterapeut), et ma midagi sealt nendest arvukatest operatsioonivahenditest ei puutuks. Ei tead, lakun üle veel ka. Daaaa. No igastahes alguses oli natuke ebameeldiv seda lahtilõigatud põlve vaadata - haav oli ikka 15 cm pikk ja eks nad solgutasid seda jalga küll ühes, küll teises suunas. Peale quadricepsi, mis liigese eest eemale oli lükatud/lõigatud, nägin ka ohtrat nahaalust rasvkudet. Verd väga palju polnudki. Haava loputati pidevalt 0,9% naatriumkloriidilahusega, mida siis üks masin luristades eemaldas - hääl oli täpselt samasugune, kui keegi eriti isukalt kõrremahla tühjaks imeb. Ajas natuke muigama küll.  

Alguses ei saanud ma väga aru, mis nad seal saevad ja puurivad kogu aeg. Olles natuke aega jälginud, jõudsin järeldusele, et eemaldavad meniskit, samuti viilisid femuri ja tibia proteesi jaoks parajasse mõõtu. Menisk oli nii kena, asetati sinna vahendite lauale, kuhu ka muud kõhretükid rändasid. Millegi pärast oleksin tahtnud selle meniski endale taskusse panna - nagunii patsiendil seda enam vaja ei lähe.

Nagu mainisin, siis puuriti ja viiliti omajagu. Eks see tundus päris brutaalne, kuidas nad seal saagisid. Mõtlesin, kui valus see võib olla, kui patsient äkki anesteesiast üles ärkama peaks. Samuti mõlgutasin mõtteid füsioteraapia suunas - see naine käib seal tõenäoliselt üpriski kaua. Ise tema asemel olla ei oleks tahtnud.

Lõpuks pandi siis liigeseprotees ja uus menisk liimiga, mis suht sekundi pealt ära kivistus, paika. Hakati haava kinni õmblema - kõigepealt lihased liigesele peale, seejärel nahk. Need kirurgid olid nagu võlurid - siuh-säuh nõelaga siit ja sealt, ja oligi haav koos. Viimase lihvi sai see klambrite näol. Siis hakkas patsient juba ennast liigutama ka.

Kokkuvõtteks võin öelda, et väga huvitav oli ning üldse mitte hirmus. Aga eks ta ikka üks nikerdamine ole. Samas oleksin ma tõesti pigem ortopeedia kirurg kui südame oma. 

Põlveliigese protees.

Selline see siis välja nägigi (pilt pärit google'st).